Perevägivallast rääkides tuleb esmalt arvestada seda, et meile inimestena on omane millegi emotsionaalselt raske ja hirmsa nähtusega kokku puutudes seda vähendada, pisendada, lihtsustada. Ja see on omane ka peres toimuvast vägivallast mõeldes, sellest rääkides või seletusi otsides või ka sekkudes.
Ja seda nii peresiseselt, kus vägivaldset käitumist enamasti varjatakse ja öeldakse endale, et pole see nii hull midagi. Et meil on ju ka häid aegu ja pere on ikka tähtis.
Kui ka ühiskonnas laiemalt, kus perevägivallast rääkides jääb kõlama üsna stereotüüpne pilt ,milles perevägivalda nähakse kui meeste domineerimist naiste üle meestekeskses ühiskonnas. Samas sellele vaatele räägivad vastu uuringud, kus on vaadeldud samasooliste partnerite suhetes esinevat vägivalda, mille ulatus on kas sama või isegi enam levinud kui heteropaaridel.
Või teine viis on vägivallatseja lihtsustatud sildistamine psühhiaatriliste diagnoosidega – ta on isiksusehäirega või agressiivne alkohoolik.
Tegelikkuses on perevägivald väga mitmekihiline nähtus, millel on väga palju nägusid:
- purjus mees tuleb koju ja hakkab tüli norima, mis lõppeb vägivallaga kas naise ja /või ka laste suhtes.
- meeleheites naine ründamas tüli käigus meest,
- ärritunud ja üksildane mees reageerimas impulssiivselt ja inetute väljenditega lapse ja abikaasa suunas,
- abitu lapsevanem füüsiliselt karistamas lapsi, et neid kontrolli alla saada
- vanem vend füüsiliselt alandamas ja terroriseerimas nooremat venda,
- ebakindel ja üksinduses teismeline ründamas oma hirmunud ja ärevat ema,
- täiskasvanud poeg alandamas oma eakat ja abitut vanemat,
- eakas vanapaar, kus naine pideva alandava kriitikaga maksab mehele kätte noorpõlves olnud kõrvalsuhete eest.
Need on mõned näited pereterapeutide praktikast ja neid võiks tuua veel ja veel.
Vägivaldne käitumine võib puudutada igaüht ja igas vanuses.
Vägivallal peres võib olla väga erinevaid väljendusi – füüsiline või seksuaalne väärkohtlemine (löömine , tõukamine, kinnihoidmine või muul viisil haiget tegemine), psühholoogiline vägivald (alandamine, sildistamine, ähvardamine, häbistamine), majanduslik vägivald ( rahaliste ressursside tahtlik piiramine või teisele kuuluvate asjade hävitamine )jm.
Vägivaldset käitumist on kerge hukka mõista, mida me kindlasti peaksime kõik tegema. Palju keerulisem on aga seda mõista. Samas ilma mõistmiseta ei saa me vägivallamustrit peatada ei vägivallatseja ega ohvri poolt vaadates. Ja rääkimata lastest, kes seda mustrit suure tõenäosusega järgmises põlvkonnas kordavad.
Seega on oluline mõistmine, kuidas vägivaldne käitmine kujuneb ja edasi kandub. Ja samas on oluline rõhutada,et rääkides mõistmisest, ei vabasta ega vähenda me kuidagi täiskasvanud pereliikme vastutust vägivaldse käitumise eest.
Keegi meist ei sünni vägivaldseks inimeseks. Samas impulss rünnata kedagi agressiivselt on meis kõigis evolutsiooniliselt olemas kui tunneme ohtu oma elule. Lähedased peresuhted on meile kõigile eluliselt olulised ja nende eest võitlemisel on osade inimeste vahendid üsna napid.
Nii nagu me alkoholi puhul teame, et alkohol tuleb appi peresuhteid reguleerima, kuna muid oskusi ja kogemusi inimestel napib, siis nii on ka vägivaldse käitumisega – see on meeleheitlik, kuid paljude inimeste jaoks ainuke viis, kuidas end suhetes kuuldavaks ja nähtavaks teha. Ja see on käitumismuster, mida pärandatakse põlvest põlve, isalt pojale, emalt tütrele jne. Ja muster võib olla nii sama käitumise automaatne kordamine kui ka selle kramplik vältimine, mis omakorda loob suhetes pinge, kus allasurutud agressioon leiab ühel hetkel siiski väljapääsu.
Näide: vägivaldses kodus kasvanud poiss, kes on vanemate tülide tunnistajaks olnud üksi oma toas kuulatades ja ärevuse ja hirmuga maadeldes. Meheks saanuna on ta tööalaselt edukas kuid paarisuhtes kogeb tõsist ärevust,mis väljendub füüsilise puudutuse ja läheduse vältimises, sest lähedus on seotud vägivalla kordamise hirmuga.
Paljude vägivaldsete vanemate laste suurim hirm on muutuda oma vanemate sarnaseks ja seega võivad nad vältida lähisuhteid, kus võiksid tunda end haavatavana.
Või teine näide emast, kes kasvanud peres noorema õena ja kogenud lapsena õepoolset pidevat kiusamist ja halvustamist. Tema kogemus on see, et kui tema ema tema kaitseks sekkus füüsiliselt vanema tütre käitumise peatamiseks, siis sellest õe kiusamine vaid suurenes. Täna olles ise kahe tütre ema ja nähes kõrvalt oma tütarde samasugust kiusamise mustrit, ei sekku ta sellesse kuidagi, püüdes vältida oma kogemuse kordumist noorema tütre jaoks. Samas jätab ta noorema tütre täiesti vanema õe meelevalda ja aitab konfliktil laste vahel püsida.
Kuidas kujuneb vägivaldne muster?
Meie uskumused ja ootused iseenda ja teiste inimestega seoses kujunevad meie varaste lapsepõlvesuhete käigus.
- Kas me oleme väärtuslikud?
- Kas me oleme armastust väärt?
- Kas teised inimesed on minust huvitatud?
- Kas nad hoolivad ja hoolitsevad minu eest? Kas ma olen tähtis inimestele, kes on mulle tähtsad?
Need uskumused mõjutava meie käitumist ,mõtteid ja tundeid. Ja seda eriti olukordades, kus vajame oma lähedaste kaitset ja turvalisust.
Negatiivsed uskumused enda ja teiste kohta blokeerivad usalduse ja teevad väga keeruliseks lähedaste suhete loomise. See, kas meie vanemad on olnud lapsepõlves meie suhtes turvalised,hoolivad ja kaitsvad, on kriitilise tähtsusega hilisemad elus, kui vajame lohutust ja toetust emotsionaalselt rasketes olukordades. Meie heaolu ja rahulolu eluga on kõige enam seotud sellega, kui turvaliselt me tunneme end oma lähisuhetes.
Kui me ei ole oma vanematelt saanud abi raskete tunnetega toimetulemiseks nagu kurbus, hirm, pettumus, häbi, siis arenevad lapsel n.n ebaturvalised toimetulekuviisid – näiteks emotsioonide allasurumine. Laps õpib sel juhul, et vanemat ei maksa oma muredega tülitada, sest ta võib ärrituda või lapse eemale tõugata ja seega tuleb ise endaga hakkama saada.
Kui vanemad on ebastabiilsest lapsele kättesaadavad – kord on hoolivad ja siis jälle mitte, areneb lapsel hüperaktiveeritud toimetulekustrateegia. Et vanema tähelepanu saada, püüavad nad pidevalt nende külge klammerduda,sest kunagi ei tea,millal vanem reageerib ja millal mitte. Parem on kurjalt reageeriv vanem kui üldse mitte reageeriv vanem.
Eriti keerulise toimetulekustrateegia õpivad ära need lapsed, kelle jaoks vanem, kellest laps sõltub, on samal ajal hirmutav ja haiget tegev. See on elu, kus armastus ja lähedus tähendab samas ka hirmu ja valu. See on elu,kus armastus ja lähedus teeb haiget.
Selliste inimeste maailm on pahupidi, neil on suhetes raske vahet teha , mis on õige ja vale, mis on hea ja mis halb.
Sellise õppetunni annavad lastele emotsionaalselt ja/ või füüsiliselt vägivaldsed vanemad.
Sellised lapsed ei õpi usaldama ei sõnu ega tundeid. Selline laps võib õppida ennast emotsionaalsetes olukordades tuimestama ja kui stressitase läheb liiga suureks, siis reageerida impulssiivselt ja vägivaldselt.
Mõju lastele:
Lapsed,kes kasvavad vägivaldses kodus kogevad pidevat pinget ja ärevust, sest kunagi ei saa kindel olla, mis võib juhtuma hakata. Nende pidevaks saatjaks on hirm.
Kodune õhkkond on ebaturvaline ja etteaimamatu. Lapse jaoks tähendab see seda,et ta muretseb pidevalt tuleviku pärast, ta peab olema väga tähelepanelik ümbruse ja vanemate käitumise suhtes.
Need lapsed õpivad väga täpsel lugema teiste inimeste kehakeelt ja näoilmeid ja ennustama, kuidas nad käituda võiksid. Pidevas ärevuses elades väljendub see lastel
- hüperaktiivsusena,
- tähelepanu keskendumisraskusena,
- pingeolukorras agressiivse ja allumatu käitumisena.
- Neil võib olla palju kehalisi sümptomeid.
Raskuste tõttu keskenduda on neil lastel tihti õpiraskused,sest näiteks tunnis on tähelepanu on enamasti hõivatud õpetaja ja teiste õpilaste kehekeele ja reaktsioonide jälgimise mitte õpitava materjalile keskendumisega.
Neil lastel on häiritud vaba spontaanne mäng ja uudishimulik maailma avastamine.
Pidevas ohuolukorras olev aju ei õpi emotsioone reguleerima vaid on valdavalt üleujutatud stressihormooni kortisooliga. Kortisooli pidevalt kõrge tase taksitab lastel kognitiivsete võimete arengut sellisele tasemele, kuhu need arenda võiksid. Lihtsustatult võib öelda, et sagedase perevägivalla tunnistajaks olevad lapsed jäävad rumalamateks kui nad oma võimete poolest olla võiksid.
Hilisemas täiskasvanuelus pingelistes elusituatsioonides ujutavad nende reguleerimata emotsioonid nagu kurbus , hirm ja häbi aju mõtlemisekeskuse ja suure tõenäosusega ei tee nad seetõttu nendes olukordades kuigi mõistlikke ja läbimõeldud otsuseid vaid käituvad pigem impulssiivselt. Ja nõnda saab suure tõenäosusega jätkuda vägivalla muster järgmises põlvkonnas.
Lapsed kes näevad üht täiskasvanut ründamas teist vanemat kogevad neid samu tundeid mis rünnatu- valu, häbi, abitust, lootusetust, hirmu. Sellises peres kasvanud lapsed kaotavad pikapeale mõlemad vanemad. Nad ei saa toetuda rünnatule sest neil on temast kahju ja nad soovivad teda kaitsta. Aga see, et rünnatu ei kaitse ennast ,ei lahku- paneb lapsi imestama ja pettuma – korduvalt. Lõpuks hakkavad lapsed seda vanemat sisimas põlgama.
Ründav vanem tekitab hirmu ja soovi vastu hakata. Aja möödudes- kui lapse keha kasvab -ründab laps füüsiliselt vägivallatsejat vastu ja see võib tõepoolest lõpetada füüsilised rünnakud peres. Laps aga on kasvanud kogemuses , et vägivald lahendab probleemid ja vägivallatseja on kõikvõimas. Teistsugust kogemust tal ei ole-sellega ta läheb oma ellu ja kuigi ta on näinud rünnatu kannatusi ja võiks arvata ,et see takistab teda ründamast oma elukaaslast- ometi see nii pole. Oma tahtmise saamiseks teab ta ainult ühte viisi- rünnakut partneri vastu. Tsükkel hakkab jälle peale ja kordab ennast järgmises põlvkonnas.
Teine viis mida lapsed hirmuga toimetulekuks kasutava on eemale hoidmine. Nad õpivad mitte kuulma ja nägema ja mitte reageerima olukordadest mis on hirmutavad. Paljud neist hakkavad kasutama hiljem erinevaid aineid , et mitte mäletada ja mitte tunda.
Perevägivalla tunnistajaks olemine lapsel on sama traumeeriva mõjuga kui ise vägivalla ohviks olemine. Võib kindlalt väita, et vägivalla tunnistajaks või ohvriks olemine lapseeas on kõige suurem riskitegur hilisemate vaimse tervise häirete tekkimiseks.
Sama, mis on suitsetamine riskifaktorina somaatilises meditsiinis, on vägivalla kogemine lapsepõlves psühhiaatria jaoks.
Teismeliste vägivald:
Vähem räägitakse vägavallavormist,mis on samuti üpris levinud- teismeliste vägivaldne käitumine oma vanemate suhtes. Selle eesmärgiks on teismelise puhul võimu ja kontrolli saavutamine vanema üle kas füüsiliselt ( löömine, lükkamine, tõukamine), psühholoogiliselt ( sildistamine, kritiseerimine, ähvardamine näiteks enda või vanema tapmises,või finantsiliselt ( varastamine, kodu sisustuse lõhkumine, asjade nõudmine,mida vanemad rahaliselt lubada ei saa). See on üks kõige vähem tähelepanu saanud vägivalla vorm,mis peredes esineb. Vanematel on enamasti sellest väga keeruline rääkida, sest olles oma teismeliste laste vägivalla ohvrid, on nad samas ka nende käitumise eest vastutavad.
Enamasti tekib nõiaring, kus vanemad ühelpoolt püüavad teismelistele piire seada, nõudmisi esitada ja teisalt teimelise vastupanu tekitab hirmu vägivalla ees.
Teismelise vägivaldse käitumise puhul tuleb alati vaadata laiemat perekonteksti, peresuhete mustreid, milles teismelise käitumine on vaid üheks osaks laiemast mustrist. Alates põlvkondadeülestest käitumismustritest, kuni tuumpereni välja, kus näiteks teismeline, kes on vägivaldne ema suhtes, võib samal ajal olla oma isa või kasuisa või vanavanema vägivaldse käitumise ohver. Samuti on vanematevahelise vägivalla tunnistajaks olnud lapsel suur oht saada teisemelisena ise vägivallatsejaks näiteks vanema või õe-venna suhtes.
Vägivaldse käitumise mõistmiseks on oluline teada, et reaktiivne viha, mis avaldub teise inimese ründamises…selle all on alati ebakindlus ja hirm.
- Hirm hülgamise,
- mittemärkamise,
- häbistamise ees.
Seega on teismelise vägivaldne käitumine alati meeleheitlik katse anda teada vanematele oma vajadusest märkamise, tunnustamise ja hoolimise järele. Peredes, kus vanemad on pigem hõivatud omavahelise paarisuhte probleemidega või põlvkondadeüleste lahendamata konfliktidega.
Teismelise poiste vägivaldne käitumine on sagedasti seotud isade puudumisega nende elus. Isade roll peres on tagada kindlus ja turvatunne ning teismeeas, kus ebakindlus ja hirm on nii domineeriv ,on isade kohalolemine oluline kaitsev faktor. Seega vägivaldsete poistega peredega töös on isade( eriti lahutatud isede) kaasamine ja poiste ellu integreerimine otsustava tähtsusega.
Lastel, õdedel-vendadel, kes kasvavad samas vägivaldses peres, on siiski enamasti erinevad kogemused sellega sosese. Seega tuleb perega töös anda „hääl „ kõigile pere lastele,et nad saaksid jagada oma isiklikku kogemust. Mõni pere lastest võib olla aktiivne osaline vanemate vahelises vägivaldses konfliktis, kaitstes näiteks ohvrist vanemat. Teine laps võib konfliktist eemalduda ja üldse mitte sekkuda. Erinev kogemus vanematega seoses mõjutab oluliselt ka õdede-vendadevahelist suhet.
Töö perega:
Töötada saab pere kontekstis vaid n.n. „kuuma vägivallaga“ mitte „külma vägivallaga“. Eristamine on oluline riski hindamisel,kas vägivalla peatamine on võimalik või mitte .
- kuum vv tuleneb inimese reguleerimata emotsioonidest. Töötada saab siis, kui on valmis tunnistama,et vv on probleem, suudab teatud määral oma käitumist kirjeldada ja seda reflekteerida, mõistab teiste pereliikmete tundeid ja soovib käitumist muuta.
- külm vv aga psühhopaatilisest käitumisest, mis on omane teatud isiksusehäirele, kus puudub empaatia ja kahetsus. Kui vägivallatseja ei võta vastutust oma käitumise eest,süüdistab vaid teisi. Kätumine on külmalt kalkuleeritud.
Külma ja kalkuleeritud vägivalla puhul on peresekkumised välistatud. Siin tuleb aidata vägivaldne paarisuhe lõpetada ja arvestada tuleb sellega,et lahutuse käigus vägivald enamasti ägeneb.
Sellise lahenduse puhul tuleb siiski arvestada, et vägivaldne vanem jääb laste jaoks siiski vanemaks edasi. Lapsed võivad jätkuvalt olla emotsionaalselt seotud oma isadega ja vajada selgust ja mõistmist, miks isa on sellisel viisil käitunud. Isad võivad samuti n.ö. kaduda ühe perekonna silmist,kui luua uue pere,kus suure tõenäosusega kordub sama muster.
Seega ka perevägivalla puhul ei saa me unustada ja arvestamata jätta kiindumussuhteid pereliikmete vahel ja peret tuleks aidata ka lahutuse puhul süsteemselt.
Paljud paarid siiski ei ole valmis suhet lõpetama ja soovivad kooselu jätkata.
- Turvaplaani väljatöötamine
- Mis on käivitajad? Uuritakse viimast vägivalla episoodi, millised on sisemised käivitajad ( kiindumusvajadustest tulenevad hirmud – häbistamine,hülgamine,nähtamatuks jäämine) , teadvustamata traumakogemused , välised stressorid ( töökontekst, peretüli,lastega seotud probleemid)
- Pereressursside otsimine, näiteks mis on varasemalt aidanud vägivallaepisoodi peatada.
- Vägivallaepisoodi detailne uurimine – käitumisjärgnevused,mõtted, tunded
Abistav on mustri joonistamine suurele paberile, et pere näeks selgelt , mis juhtub selles episoodis ja kes kuidas käitub.
Vägivallaepisoodist rääkides on oluline hoida tasakaalu vägivallatseja vastutuse ja mustri mõistmise vahel. Vägivallast rääkimine ei vähenda vägivaldse pereliikme vastutust ega anna talle õigustust. Samas kogu pere abistamiseks on oluline näha kogu pere selles käitumisepisoodis osalemas.
Vägivallatseja puhul on oluline uurida tema sisekõnet, millega ta õigustab oma vägivaldset käitumist, näiteks võib ta endale öelda „ta on selle ära teeninud“ või „ise ta tellis seda“, „ma ei lase seda endale teha“, „tema on süüdi,et mind ärritas“.
Vägivallatsejale õpetatakse oma kehareaktsioone ära tundma, kuidas pinge tõus kehas avaldus, kuidas ennast ise juhtida,et hoida ära destruktiivne reageering.
Olulised teemad veel:
Iseenda rahustamine,
reguleerimata emotsioonid täiskasvanueas räägivad sellest,et inimene pole lapsepõlves saanud oma vanematelt / hooldajatelt piisavalt toetust, abi ja hoidmist oma ülejõukäivate emotsioonidega ( enamasti hirm, häbi ) toimetulemiseks ning need on jäänud reguleerimata, omaks võtmata ja purskavad kontrollimatult välja olukordades, mis täiskasvanueas emotsionaalselt suurt stressi tekitavad. Neil inimestel pole aimu kuidas ennast rahustada. Seda saab neile õpetada.
Aja mahavõtmine. Seda on oluline teada ka teistel pereliikmetel, eriti konflikti teisel osapoolel, kes teadmatusest võib oma reaktsioonidega vägivallatseja katset aega maha võtta nurjata. Näiteks jätkates ärritunud vestlust.
Vestlused lohutuse küsimisest ja saamisest.
Mida on pere täiskasvanud õppinud oma lapsepõlves lohutuse kohta
- Kui sa lapsena kartsid või olid endast väljas ,mida sa siis tegid?
- Kas see aitas sind?
- Kes sind aitas hirmuga toime tulla? Kas keegi lohutas? Kas sa pöördusid kellegi poole?
Uurida põlvkondadeüleseid mustreid
- Kuidas sinu vanemad lapsena hakkama said oma hirmudega? Kes neid lohutas?
Enamasti aitavad need vestlused mõista, kuidas käitumismustrid põlvest põlve edasi kanduvad. Mida teie lapsed praegu õpivad hirmu ja kurbusega toimtuleku kohta? Mida õpetavad nad edaspidi oma lastele?
