Pereterapeut vaatab peret kui süsteemi, milles kõik liikmed on omavahel seotud ja üksteist mõjutavad. Ei ole probleemi põhjustajat ja süüdlast, ei ole põhjust ja tagajärge vaid on pereliikmete vahelised suhted ja käitumismustrid. Seega kui ühe pereliikme käitumine muutub, siis ei saa jääda muutumata ka teistegi oma.
Nagu kõik süsteemid toimib ka peresüsteem pidevalt tasakaalu ja muutumise rütmis. Iga süsteem püüdleb tasakaalu poole, nii ka pere. Kuid pere ees seisvad arenguülesanded viivad paratamatult süsteemi tasakaalust välja ja siis peab pere muutunud oludes saavutama uue tasakaalu. Näiteks, kui paarile, kes on juba mõnda aega koos elanud ja üksteisega kohanenud, sünnib laps, on see suur väljakutse, sest senine tasakaal lüüakse paigast ja paar peab kohanema uute rollidega ning leidma uue tasakaalu olles samal ajal nii paar kui lapsevanemad.
Sellised kriitilisi perioode on pereelus mitmeid – lapse kooliminek, tormiline teismeiga, laste kodust lahkumine. Lisaks ootamatud sündmused – pereliikme haigus, elukohavahetus, töökaotus või töökoormuse suurenemine jm.
Igasugune muutusevajadus peres tähendab seda, et senised harjunud käitumisemustrid tuleb kohendada uute oludega – mõni pereliige võib vajada rohkem iseseisvust või vastupidi rohkem toetust. Kui näiteks selgub, et lapsel on koolis tekkinud probleemid, on see selgeks märgiks, et peresuhetes tuleb midagi muuta – mida, see on juba keerulisem küsimus. Laps võib vajada rohkem kontrollimist s.t. tugevamaid piire või vastupidi laps ei peaks kodus kogema liiga suurt emotsionaalset pinget, näiteks vanemate tülide tõttu s.t. laps ei tohiks olla liialt seotud vanematega ja vajaks rohkem eraldatust, et areneda eakohaselt.
Pereteraapias käsitletakse laste kooliprobleeme alati süsteemselt – kooliprobleeme, milleks on kas käitumisprobleemid koolis või keeldumine kooli minemisest on sageli (kuid mitte alati) märk, pingetest peresüsteemis.
Kõige tavalisem on juhtum, kui pinge lapse ja ühe vanema vahel kodus kantakse üle lapse ja õpetaja vahelistesse suhetesse koolis. Selle tunnuseks on kardinaalne erinevus lapse kodu ja koolikäitumise vahel. Tavaliselt on siis tegemist kontrolli ja autoriteedi küsimustega lapse ja vanema vahel. Tegemist võib olla nii liigselt kontrolliva vanemliku käitumisega kui ka liiga minnalaskva kasvatusstiiliga.
Kuidas sellisel juhul sekkuda?
Ei ole abi sellest kui seotud vanem ja õpetaja ühinevad lapse ümberkasvatamise teemal, vaid aitab kui teine vanem võtab üle lapse kooliga seotud teemadega tegelemise, kaasaarvatud õpetajaga suhtlemise.
Lapse koolikäitumisprobleemide taga võib olla ka konflikt lapsevanema ja õpetaja vahel, mis võib olla tingitud kas isiksuslikest ebasümpaatiatest või erimeelsustest kasvatusküsimustes. Laps reageerib koolis välja vanema vaenulikud tunded õpetaja suhtes. Ka sellisel juhul aitab, kui kooliga suhtlemise võtab üle teine lapsevanem.
Nii nagu peres on liikmed omavahel süsteemselt seotud ja peresüsteem püüdleb tasakaalu poole, nii on ka kodu ja kooli vahel süsteemne protsess, mis samuti püüdleb tasakaalu poole. Kui peres tasakaal häirub või lüüakse paigast, siis peaks kooli ja kodu tasakaalu huvides kool võtma enam vastutust ja lapse heaolu eest seisma. Kuid sageli on nii, et koolilt oodatakse küll vastutuse võtmist, kuid vahendeid ja õigust seda teha ei anta. Sellisel juhul jääb kannatajaks kindlasti lapse heaolu.
Laps võib kooli ja kodu vahele lõksu jääda ka siis kui ta reageerib õpetaja isiklikest probleemidest tulenevale käitumisele. Kui sellisel juhul vanem liitub õpetajaga lapse kritiseerimise eesmärgil, ei parane olukord. Sellisel juhul aitab vanema pöördumine kooli juhtkonna poole, kelle ülesandeks on aidata õpetajal saada vajalikku abi oma isiklike teemadega tegelemiseks.
Nagu juba mainitud, väljendab laps sageli konfliktis õpetajaga ärevust, mis tuleneb konfliktsetest suhetest tema vanemate vahel. Lastega peredega töötades on väga tavaline olukord, kus üks vanematest, enamasti ema on lapsega üleseotud ja isa on peres eemalseisvas positsioonis.
Ema saab oma lähedusevajaduse rahuldatud suhtes lapsega ning isa on tavapäraselt üleseotud oma tööga või mõne hobiga. Kui laps(ed) on väikesed, siis võib selline suhtemuster ilma suuremate konfliktideta isegi toimida, kuid mida enam lapsed iseseisvuvad, seda enam tunneb lapsega üleseotud vanem ärevust ja rahulolematust ning vaenulikkust eemalseisva abikaasa suhtes, kellega lähedane pole osatud pikka aega olla.
Väga sageli näeme sellise protsessi kulminatsiooni laste teismeeas, mil kokku langevad laste iseseivumine, vanemate keskeakriis, vanavanemate eest hoolitsemise vajaduse tõus – pinge peres ületab taluvuse piiri ning tavaliselt on peres kõige tundlikum laps see, kes osutub probleemseks ning toob vanemad kokku tema probleemidega tegelemise eesmärgil.
Senikaua, kui pere ei saa abi põhilise konflikti – paarisuhte läheduseteemaga tegelemiseks, ei kao ka lapse käitumisprobleem. Selle alateadlik eesmärk on hoida vanemaid koos probleemiga tegelemiseks, vastasel juhul võiksid nad kasvava suhtepinge tõttu lahku minna. See aga mõjub just teismeeas lastele kõige rängemalt, katkestades nende arenguliselt olulise iseseisvumise protsessi.
Sageli võib juhtuda nii, et olukorras, kus tuleks muuta pereliikmete käitumismustreid – s.t. otsida uut tasakaalu, seda ei juhtu, sest muutus tundub hirmutav ja ohtlik ja võiks viia hoopis peresüsteemi lagunemiseni. Sel juhul jääb peresüsteem justkui kinni ja pealtnäha on tegemist tasakaaluga, kuid see tuleb alati kellegi arvelt, kellele lisandub lisapinget.
Kindlasti on paljud tuttavad olukorraga, kus tülitsedes oma abikaasaga jääb tüli lõpuni lahendamata ja naine arutab olukorda hoopis oma sõbrannaga ja mees käib sõpradega saunas või trennis pinget maandamas ning olukord suhtes rahuneb, sest mõlemad on saanud oma emotsioonid välja elada. Kui seda toimub vahetevahel pole see paha, kuid kui see jääbki tavapäraseks käitumisviisiks (s.t. suhtesse kaasatakse pinge korral alati keegi kolmas – sõbrannad või sõber pinge väljaviimiseks) siis pikapeale paar kaugeneb teineteisest ning ühel hetkel avastatakse, et ollakse teineteisest võõrdunud.
