Ilmus Kodutohtris jaan. 2012

Kooselu algul näib, et armastusest piisab kogu eluks, aga nõnda ei pruugi see jääda. Kaaslaste vahele võib sugeneda mõistmatuse kuristik ja abi hakatakse otsima hoopis uuest kiindumusest.  Paarist saab kolmnurk – kuidas edasi? Vestleme pereterapeut Siiri Tõnistega.

Siiri Tõniste möönab, et ehkki pereteraapiasse tulijate esmane mure võib olla hoopis muu, tülid või arusaamatused, siis pikema teraapia käigus paljastub enamasti, et kas hetkel või ka mingil ajal paari minevikus on ühel või ka mõlemal poolel olnud uus suhe: „See on paarisuhte stressi üks enamlevinumaid nähtusi.“

Nii et see ei kao kusagile – ei saa unustada, et su armastatu on olnud kellegi teisega. Isegi kui ta tagasi tuleb. Siiri Tõniste kinnitab aga, et mõnikord ei pruugi kõrvalsuhe iseenesest tähendada ületamatut probleemi: „Väga mitmed partnerid, nii üllatav kui see ka pole, saavad sellest üle ja lähevad oma eluga ilusasti edasi. Ent paljude jaoks võib see olla nii kõrge künnis, et näib – siit enam üle ei saa. Sest oma kaaslaste ei saa enam usaldada.“ Usaldamatuse teema jääb sageli partnerite vahele vinduma, sest sellest ei räägita, see vaikitakse maha. Aja jooksul lisanduvad uued stressorid, pinge muudkui kasvab. Siiri Tõniste ütleb, et paariteraapiasse tullakse tihti hoopis muude muredega: lähedust ei ole, lastega on probleemid, tülid venivad pikaks. Kui aga hakata uurima paari ajalugu, siis paljastuvad enamasti isegi aastatetagused kõrvalsuhted.

„Valdavalt astume me ju suhtesse mõttega, et mina olen ainuke, oleme paar kogu eluks. Kui aga hall argipäev lahti rullub, tekivad arusaamatused, mured ja lahkhelid, siis on tavaline, et kahe inimese vahel tekib stress, millega toime ei tulda. Väga sageli üritatakse pinget leevendada sellega, et kaasatakse kolmas osapool. See ei pruugi olla armuke, aga näiteks töö või hobi või sõbranna… Ning kui selleks kolmandaks pooleks on kõrvalsuhe, on see kõigest muust traumeerivam.“

Sellise olukorral võib olla mitmeid lahendusi. Siiri Tõniste ütleb, et hea stsenaarium on see, kui „selle kolmanda“ juurest pöördutakse tagasi oma peamise lähisuhte juurde – kui kolmas on ajendiks, et hakata oma suhtest lõpuks ometi rääkima. Mis on meil hästi, mis halvasti – ja kuidas üldse sai võimalikuks kolmanda ilmumine meie vahele. „Tublid ja toimetulevad paarid võivad seeläbi koguni veel lähedasemaks muutuda, selles mõttes võib armukese ilmumine isegi paarisuhet tugevdada.“

Kuid mitte kõik ei tule sellise kriisiga ühtmoodi hästi toime.

Tähtsaim suhe elus

Vägisi tükib pähe mõte: äkki elame me tänapäeval liiga kaua, et kogu elu vaid üheainsa kaasaga mööda saata?

Siiri Tõniste möönab, et ühestainsast inimesest tõepoolest ei piisa: „Me vajame ju erinevate inimeste peegeldust, et tunda end terviklikuna ka erinevates rollides.“ Tänapäevane traagika on see, et peale paarisuhte on kõik ülejäänud suhted enamasti pinnapealsed. Vanasti elas inimene suheterohkes kogukonnas, ta oli elukatsumustes rohkem hoitud. Kui ühe suhtega midagi juhtus, siis teised toetasid teda. Tänapäeval on aga inimene väga üksi – vanemad ja õed-vennad elavad kaugel, eesti pered lausa elavad ja töötavad mitmes eri riigis …

„Tihti on paarisuhe ainuke suhe, mille külge inimene klammerdub. Kui naistel leidub veel sõbrannasid, siis just meestele ongi tihtipeale paarisuhe ainuke tähtis suhe elus. Kui sellega midagi juhtub, siis mõjutab see kõike. Usun, et tänapäeval on paarisuhte kvaliteet veel palju  olulisem kui mõnikümmend aastat tagasi,“ ütleb Tõniste.  Omaette märk on ka see, et oma suhet tahetakse parandada, sest suhte lõhkumine ei ole enam lihtne, kuna ümberringi pole rohkem toetavaid inimesi.

Kes vaatab kõrvale

Kummad, kas naised või mehed, on agaramad  kõrvalsuhteid looma? Siiri Tõniste ei soovi ka selles küsimuses üht sugupoolt teise arvelt esile tõstma. Küsimus on hoopis muus: „Kui partnerite vahel hakkab kruttima pinge ja ebakõla, siis tõuseb ärevus mõlemal poolel. Tavaliselt üks partner kipub ärevuse puhul endasse tõmbuma ja teine, vastupidi, hakkab ärevalt teise poolega kontakti otsima. Nüüd oleneb lahendus sellest, kumb leiab esimesena aktsepteeritava viisi oma pingeid alandada. Sageli matab „endassetõmbuja“ end töösse, aga „äreval“ poolel on lihtsam pöörduda väljapoole paarisuhet.“ Mõistagi võib olla ka vastupidi – et just „ärev“ partner klammerdub oma „ärakaduva“ kaaslase külge ja hoopis eemaletõmbuja leiab rahulikuma suhte mujalt. „Palju sõltub olukorrast, paari lapsepõlvekogemustest ja partnerite käitumismustritest.“

Rahvasuus liigub müüt, et naised andestavad, ent ei unusta, mehed aga unustavad, ent ei andesta. Kas naistel on kõrvalsuhet tõesti  kergem andestada kui meestel?

Siiri Tõniste ütleb, et tema kogemus pereterapeudina seda väidet ei üldista. Kõrvalsuhe võib olla nii mehel kui naisel, sellest üle saadakse ikka isemoodi: „Aga andestamine on sootuks keeruline küsimus. Inimene võib öelda, et on andestanud, võib proovida muuta käitumist, võib seda isegi mõelda, aga see pole üldse lihtne. Olen veendunud, et andestamine saab toimuda ainult olukorras , kus vaatad oma partnerile otsa ja näed tema silmis, et tal on tõeliselt kahju, et ta on sulle haiget teinud. Kui sa pole midagi erilist näinud ega tajunud, siis ei saa kunagi kindel olla, et see on möödas. Üksinda ei saa andestada, see on alati kahepoolne asi. Südamest andestamine peab juhtuma kahe inimese vahel – erilise äratundmisena.“

Piiril ja üle selle

Kriitiline on sageli periood, mil lapsed on väiksed, naine nendega rohkem hõivatud ja mees tunneb end kõrvalejäetuna. Ka ajaks, mil lapsed on juba suured ja pesast välja lennanud, võivad paari omavahelised pingekolded hakata otsima lahendust väljastpoolt. Kas olukorras, kui üks partneritest on oma mõtetes juba uuele ringile minemas, on veel võimalik midagi päästa?

Siiri Tõniste ütleb oma kogemustele tuginedes, et enamasti siis enam midagi teha ei ole: „Sest enamasti on kogu protsess juba varem alanud. Kui on tegemist toimiva (või vähemalt kunagi toiminud) suhtega, siis paistab ju ühe poole kaugenemine teisele varem ära. Tõsi, tihti suletakse silmad ja ei taheta probleemi üldse näha.“ Paarisuhtes me ju kõik kiindume – meile on bioloogiliselt tähtis, et meil oleks keegi, kellesse kiinduda. „Kiindumuse objekti ärakadumine on niivõrd traumeeriv, et sageli kiputakse olukorda ilustama, kinnitades, et mul on keegi, kuigi teda juba ammu ei ole.“ Nii et kui partner on ühel ilusal päeval kohvri pakkinud, et lahkuda, võib see küll ehmatada, kuid tegelikult on kaugenemine kestnud juba kaua.“

Armastuse lein

Tõniste tunnistab, et terapeudina ta selles olukorras enam tagasiteed ei näe: „Paariteraapiat ei saa teha nii, et üks tahab suhet säilitada ja teine lahkuda. Parem siis juba nii, et üks läheb ja teine hakkab oma leinatööga peale.“

Mis on mahajääjale kõige tähtsam, et olukorrast eluga välja tulla? Tõniste ütleb, et toimetulek leinaga: „Armastussuhtest ilmajäämine on tõeline trauma ja leinaprotsess täpselt samasugune nagu muu leina puhul. Ette tuleb eitamisfaas ja suurte tunnete faas ning lõpuks ka tasahaaval leppimine, misjärel saabki eluga hakata edasi minema. Inimest valdab suur hulk erinevaid emotsioone ja kõigi nendega peab ta toime tulema.“

Hea, kui on olemas keegi, kellega seda jagada. „Mida on võimalik teisega jagada, sellega on võimalik ka ise toime tulla,“ kinnitab Tõniste. Kõige parem oleks neutraalne ärakuulaja, kes liialt ei haletseks ega nõuannetega üle ei  külvaks. Leinajal on vaja oma kurbus ja viha järk-järgult välja lasta.  Kui viha üle läheb, leiab selle alt sageli enesesüüdistuse. „enesehinnang nõuab muidugi kõvasti upitamist, sest enamasti on enesesüüdistus suur – ma polnud piisavalt hea, tegin kindlasti midagi valesti jne.“ See on pikk, ent loogiliste sammudega protsess, mis külvab ka tulevase paranemise seemneid.

Kas iga suhet on põhjust  päästa?

Üht ja õiget vastust sellele on keeruline leida. Siiri Tõniste arvab, et suhet päästa tasub siis, kui kaks inimest tõesti tahavad koos olla – see on eeldus kõikide probleemide lahendamiseks ja ka paariteraapiasse pöördumiseks. „On uuritud, mis tegelikult paariteraapia tulemuslikuks teeb. Ja on leitud, et kõige parema prognoosi annab teraapia juhul, kui naine usub, et mees temast hoolib. Pole tähtis, kui raskes olukorras suhe enne oli, sellisel puhul on suhtel võimalus uude kvaliteeti üle minna.“

 Küllap on tõepõhi all igiammusel väitel, et pere kooshoidmisel on naisel kõige suurem roll. „Ja mehel on ka lihtsam naisele vastu tulla, kui naine on valmis teda vastu võtma,“ selgitab Tõniste. See pole šovinistlik klišee, vaid elus väljakoorunud tõde. Paljudel meestel on kõrvalsuhte ainsaks põhjenduseks väide, et uus naine ütleb: sa oled mu õnnelikuks teinud.

„Mehel on väga oluline tunda, et naine on temaga õnnelik,“ ütleb Tõniste. „Sisemiselt on mehed palju haavatavamad kui naised ehk ettegi kujutavad.“ Virisemine, kriitika, mittemärkamine, meeste jaoks oluliste asjade tunnustamata jätmine, initsiatiivi mahasurumine annavad talle pidevalt märku, et ta ei ole piisavalt hea, piisavalt mees. „mehed ei jaksa seda tunnet tajuda ja tõmbavad enda järel ukse kinni, kui leiavad väljastpoolt kellegi, kes neid tunnustab. Mehele, nagu ka naisele, muide, on eluliselt vajalik kinnitus, et ma olen piisavalt hea sellisena, nagu ma olen, et ma ei pea ennast muutma, olema keegi teine.“

Õige suhe võib tervendada

Kui nõnda arutleda, siis jääb paratamatult mulje, et kõrvalsuhe on eeskätt rahulolematuse näitaja. Siiri Tõniste ütleb, et kõrvalsuhe on mõistetav, kui vaadata inimeste arengut: „Hea paarisuhte aluseks on see, et mõlemad partnerid on olnud oma lapsepõlvesuhetes turvaliselt seotud. Et neil on kogemus, kuidas hoolitakse, kuidas kuulatakse, kuidas teise vajadustega arvestatakse.“ Nii on kergem leida ka endale partner, kes võiks sobida, keda usaldada ja kellega osatakse suhtes olla.

Aga mõistagi on erinevatel inimestel hoopis muid lapsepõlvekogemusi. Inimene ei pruugi üldse osata suhteid luua ja hoida. Pisimgi stress võib tõugata ta kõrvalsuhtesse. „Teisest küljest, olgu lapsepõlvekogemused millised tahes, just paarisuhe võib osutuda tervendavaks!“ kinnitab Tõniste. „Kui leitakse enda kõrvale inimene, kes saab aidata, kes armastab ja tunnustab, suutes veenda, et teine on väärtuslik just sellisena, nagu ta on … Kui inimesele antakse enesekindlust juurde, on võimalik terveneda lapsepõlvetraumadestki!“ Kui viimasel ajal on räägitud sellest, et abielu kui kooselu vorm on oma aja ära elanud, siis ometi ei kehti see paarisuhte kohta. Pereterapeudi silme läbi vaadatuna võib see olla lausa vastupidi. „Ega inimene pole oma olemuselt ju muutunud,“ ütleb Tõniste. „vajadus olla teise inimesega lähedane on bioloogiline tung, me ei saa seda suvaliselt sisse ja välja lülitada.“ Võime küll püüda emotsioone alla suruda, aga õnnelikuks sellest ei saa. „Et inimene saaks elada head elu ja olla iseseisev, selleks on tal vaja olla turvaliselt seotud teise inimesega. Meil on kõigil vaja nii oma täiskasvanuelu elada. Kui olen turvaliselt paarisuhtes, siis on mul kerge minna ja toimida iseseisvalt ka väljaspool kodu. Et siis tulla jälle oma rahusadamasse tagasi, saada lohutust ja kaitset, kui vaja. Kui olen haige, siis on mul keegi, kes mind hoiab. See on inimesele kõige loomulikum olek.“