Alkohol on üks väga keeruline tegelane ja kuidas temaga suhestuda, selle kohta saame me ümbruskonnast väga vastuolulist infot. Ühelt poolt on alkohol normaalne osa täiskasvanuelust- ta on enamiku meiega pidupäevadel ja kurbusepäevadel, pitsikest konjakit peetakse pigem arstirohuks ja klaas punast veini kuulub tervisliku õhtusöögi juurde. Vaatame pigem võõristavalt kedagi, kes ütleb,et ta ei joo – kas on haige või probleem alkoholiga? Samas, kui keegi läheb alkoholiga liiale ja käitub viisil,mis teiste silma riivab – jällegi anname hinnanguid – ta ei oska piiri pidada. Mis tal küll viga võiks olla?
Kui palju joomist on liiga palju? Üsna levinud on hoiak,et kui inimene suudab tööl käia ja kõrvaltvaadates oma eluga hakkama saab, siis pole probleemi.
Ja jätkuvalt kerkib küsimus – kui palju alkoholi on ikka paras ja kust läheb piir ja see muutub probleemiks, millele peaks otsa vaatama.
Tõsi on see,et kui inimese alkoprobleem hakkab juba kõrvalseisjatele välja paistma ( näiteks töökaaslased ),siis on pereliikmed selle koletisega juba palju kauem pidanud silmitsi seisma.
Õigupoolest võime me mõelda alkoholist kui „vaikivast pereliikmest“, kes tuleb peres appi mitmel erineval moel.
Meie inimestena, evolutsiooniliselt imetajatena, oleme bioloogiliselt orienteeritud looma ja säilitama emotsionaalselt lähedast suhet teise inimesega ( beebi ei jääks ellu,kui emal ei tekiks tema suhtes vajadus hoolt kanda ja teda hoida, toita, silitada, kiigutada).
Emotsionaalselt turvaline sõltuvussuhe, mida me kõik lapsena peaksime oma vanematega seoses kogema, kujundab lapse aju ja loob seal närviteid, mis hilisemas elus aitavad meil oma emotsioone reguleerida ja sotsiaalseid suhteid luua ja säilitada. Turvalises sõltuvussuhtes ,kus vanem on olnud peegeldavalt reageeriv lapse vajadustele, kasvanud laps oskab täiskasvanuna oma vajadusi ära tunda, neid kommunikeerida ja saada seeläbi teistelt inimestelt vajalikku lähedust ja toetust. Turvalise sõltuvussuhte kogemine annab meile tunde kuulumisest,sellest et oleme armastatud ja väärtuslikud. Ja kui me kogeme lähedust ja toetust, siis meie kehas vallanduvad heaolu hormoonid ja meie keha lõdvestub, pinge lahkub, südametöö rahuneb, vererõhk langeb. Meil on lihtsalt hea olla ja midagi muud polegi vaja. Tundub ju väga lihtne.
See ongi lihtne neile inimestele , kellel on õnn olla kasvanud sellises turvalises sõltuvussuhtes oma lapsepõlvekodus. Ja need inimesed oskavad ka küsida ja pakkuda toetust oma partneritele ja luua turvaline kasvukeskkond oma lastele. Ja sellisesse perre pole alkoholil „vaikiva liikmena“ tavaliselt asja.
Need inimesed,kes pole lapsena kogenud turvalist kuuluvust oma lähedaste hulka, tundnud end armastatu ja väärtuslikuna, klammerduvad hilisemas elus suurema tõenäosusega patoloogiliste sõltuvuste külge ehk nendele tuleb suurema tõenäosusega appi alkohol, et oma tunnetega toime tulla. Alkohol aitab tuimestada ja seeläbi toime tulla tunnetega.
Alkoholist saab n.ö. asenduspartner,
- kes lohutab, kui on raske ja kurb ja üksildane olla;
- kes teeb rõõmsaks ja aitab unustada raskeid asju ja keerulisi probleeme;
- kes aitab vältida keerulisi kõnelusi, mis võiksid tüli põhjustada või isegi pere kokkujäämist ohustada
- kes aitab välja öelda asju, mida kaine peaga ei söandaks, aga kuna purjus inimese juttu tõsiselt ei võeta, siis ei ole sellistest väljaütlemistest kasu ja vajalikku muutust sellest ei tule.
Kuna perekontekstis puudutab alkohol enamasti täiskasvanuid, siis on oluline teada, kuidas reguleerib alkohol paarisuhet.
Kui kaks armunut loovad suhte, siis on neil mõlemal vähemalt alateadlikult ootus,et nende vajadus läheduse, kuuluvuse, väärtustamise, armastuse järele saab lõpuks ometi rahuldatud. Ja alguses see enamasti nii ka on. Aga kui esmased tunded on jahtunud ja suhte positiivne areng vajaks,et mõlemad partnerid jagaksid avatult ja turvaliselt oma tundeid ja vajadusi, siis need inimesed ,kellel seda kogemust ja oskust pole, hakkavad toimima üsna etteaimataval viisil.
Üks osa partneritest ehk üritab alguses paar korda oma vajadusi väljendada, aga teeb seda liiga ebakindlalt ja loobub seejärel. Sisuliselt ütleb selline inimene endale, et „ah, polegi vaja, saan ise ka hakkama. Olen siiani saanud ja saan ka edaspidi.“ Pereterapeudid ütlevad, et suhte mõttes selline partner alafunktsioneerib –ta pigem reageerib teise partneri soovidele ja plaanidele, ettepanekutele. Ta ei avalda oma arvamust ega seisa suhtes enda eest. Seega suhte kulgedes loobub see partner üha rohkem iseendast ja teeb justkui ruumi teisele partnerile. Selle hinnaks on suurenev eemaldumine ja üksindustunne suhtes, mille leevenduseks sobib alkohol hästi.
Teine osa partneritest hakkab armastust, tunnustust ja väärtustamist suhtes justkui „välja teenima“. Ta võtab enda peale pereelus enamiku vastutusest, korraldab, organiseerib. Teda kannustab hirm,et kui tema suhet ei vea, siis ei toimugi midagi ja suhe vajub lihtsalt laiali.
Suhte mõttes selline partner ülefunktsioneerib – tehes rohkem kui talle endale hea oleks, loodab ta alateadlikult, et saab oodatud tasu tunnustuse ja armastuse näol teiselt partnerilt. Seda aga ei juhtu, üksindustunne süveneb ja aja jooksul tabab teda üleväsimus, kurnatus, läbipõlemine, pettumus, depressioon. Ka sellisele partnerile võib alkohol saada abiks igapäevaelu pingetega toimetulemiseks.
Pole üllatav, et enamasti satuvad sedasorti erinevate toimetulekuviisidega partnerid kokku ja kummal suhtes alkoholiprobleem tekib, sõltub mitmetest asjaoludest.
Oluline on ka see, milline on olnud meie lapsepõlvekodu muster – kui seal on üks või mõlemad vanemad kasutanud alkoholi suhtepingete reguleerimiseks, võib sageli kujuneda üks kahest halvast tagajärjest –
- täiskasvanud lapsena korratakse automaatselt sama mustrit ehk alkoholist saab loomulik osa igapäevaelu pingete maandamisel;
- traumaatilise kogemuse tõttu alkoprobleemiga kodus kasvamisest tekib alkoholi suhtes ülitundlikkus-ei taluta lõhna, purjus inimesi jm.
Ehk kujuneb kas alareageerimine või ülereageerimine alkoholitarbimise suhtes.
See, kas paarisuhtes alkoholitarbimine probleemina sõnastatakse, sõltub enamasti sellest kui sarnane on partnerite tarbimise kultuur. Ehk pereterapeudid tavatsevad selle kohta küsida:
„Kas alkohol lähendab või kaugendab paari?“
Kui partnerite alkoholitarbimine sõltumata kogusest on sarnane, siis paarisuhtes alkot probleemina enamasti ei nähta, siis see pigem liidab partnereid. Mõlemad väldivad tegelikku kontakti ja lepivad näilise harmooniaga, mida tekitab ühine tuimestunud olek koos olles. Muidugi ei tähenda see seda, et sellises kodus kasvavatel lastel poleks probleemi.
Kui partnerite alkoholitarbimine on erinev – üks kas tarbib oluliselt vähem või üldse mitte võib alkoholist saada paradoksaalselt peret kooshoidev teema. Näiteks võib naise suhtes ülefunktsioneerimise sisuks saada mehe alkoprobleemiga tegelemine – pudelite peitmine ja tühjendamine, mehe käitumise ja emotsioonide jälgimine ja kontrollida püüdmine, purjus mehe kasimine ja väljavabandamine, nõudmine, süüdistamine, kurjustamine… Mida rohkem naine võtab vastutust mehe käitumise eest, seda vähem on mehel tahtmist ja võimalust ise oma käitumist reguleerida. Ja muster aina kerib ja püsib nagu nõiaring. Mõlemad partnerid tunnevad ennast üksi ja jõuetuna.
Naiste ja meeste alkotarbimisel on erinevusi:
Naised tarbivad rohkem kodus ja kogused tõusevad kiiresti – sageli algab asi pokaalist veinist õhtuseks lõõgastuseks, mis aitab päevamuredel ja peremuredel mõnusasti eemale hõljuda. Peagi saab ühest pokaalist kaks ja varsti läheb pudel veini nii,et ei saa arugi. Poest hakatakse ostma veini juba igaks juhuks rohkem kui pudel korraga. Nii võib näilisest süütust lõõgastusest saada kiiresti sõltuvus, millest omal jõul juba väga keeruline välja tulla.
Mehed on rohkem väljas joojad, sõprade grupid, kus alkohol on loomulikuks grupiliikmeks. Sotsiaalsest joomisest kasvab ajapikku välja sõltuvus.
Selleks,et hinnata, kas tegemist on sõltuvuskäitumisega, on lisaks kogusele ja sagedusele oluline uurida rituaale tarbimise ümber, mis käivitavad juba tuttava mustri. Näiteks – iga päev peale tööd poest läbi ja alkoholi ostmata sealt ei väljuta. Või naistel õhtuse söögitegemise rituaal- enne algust juba üks veinipokaal, tegemise ajal teine ja kolmas ja peale sööki teleka ees veel mõni.
Alkoholisõltlane ise enamasti ennast nii ei näe ja usub,et tarbimine on tal kontrolli all. Sel juhul võiks sõltlasele esitada väljakutse –nädal aega ilma tarbimiseta – kas suudab seda?
Enamasti kui pered või paarid tulevad abi otsima alkoholiprobleemi tõttu, on nendel kaasas uskumus, et kui alkohol perest kaob, lahenevad kõik probleemid. Alkohol on nagu patuoinas, kelle kraesse saab kõik halva peres kallata. Tegelikkus on hoopis teine – kui sõltlane on abi saanud ja alkotarbimisest vabanenud, peres raskeks alles läheb.
Ühelt poolt see, mis toimub sõltlasega: kõige raskem 3-6 kuud kuni 2 aastat. Pidev oht tagasilanguseks. Keskendumisraskused, mäluprobleemid, kokkulepped ei seisa meeles, süütunne,uinumisraskused, hirmuunenäod, pealetükkivad mõtted, kahtlustused näiteks partneri truudusetuses.
Samas ootab kainenenud sõltlane justkui tasu ja tunnustust oma suure teo eest- ma ju jätsin joomise maha,mida te veel tahate. Aga nagu alguses juttu oli,tuleb alkohol appi,et raskete tunnetega toime tulla ja lähedust reguleerida. Kui alkohol ära võtta,siis iseenesest lähedust ju ei teki, pigem pingeid isegi rohkem. Partnerid peavad olema valmis sisuliselt üksteisega uuesti tuttavaks saama ja looma täiesti uue suhte,kus õpitakse lähedust saama üksteiselt mitte alkoholi abil seda summutama. Ilma kõrvalise abita suudavad seda teha pigem vähesed paarid. Üsna tavaline on see,et alkoholisõltuvuse vahetab välja mõni teine aktsepteeritav sõltuvus– töö, sport, keskendumine tervislikule toitumisele, mõni spirituaalne praktika vm. Ja paarisuhtes kvalitatiivset muutust siiski ei toimu.
Kuidas mõjutab alkoholiprobleemiga peres kasvamine lapsi?
Vanemaks olemine tähendab lapse sõltuvuse, vajaduste, tunnete, nõrkuste ja haavatavuse enda kanda võtmist. Laps saab õppida ennast tundma ja kohtlema täpselt niivõrd ja sellisel viisil nagu vanemad seda temaga teinud on. Ehk teisisõnu, selleks et laps saaks isiksusena kasvada,vajab ta peeglit ja vanemlikkus ongi selleks peegliks. Mida laps sealt peeglist näeb, seda ta ka enda kohta uskuma hakkab.Lapse tegelikkuse määravad vanemad. Need tunded,vajadused, ja mõtted, millest vanemad räägivad ja mida aktsepteerivad ,ongi lapse tegelikkus. Lapse jaoks on tema vanemad täiuslikud,sest laps sõltub oma vanematest.
Peres, kus alkohol on vaikivaks pereliikmeks, moondub tegelikkus. Sellises peres kehtivad sõnastamata reeglid: „ära räägi, ära tunne, ära usalda.“ Kuna alkohol tuimestab valusad tunded, siis neid ei tajuta ja nendest ei räägita. Häbi peres toimuva pärast paneb kõigi suud lukku. Lapsed ei õpi, mis on normaalne ja mis kahjustav. Sellises peres inimesed tegelikult ei ela täiel rinnal ,vaid üritavad lihtsalt ellu jääda.
Sellises peres kasvanud lapsel ei ole võimalik end päriselt tundma õppida, vaid mida suurem on peres valitsev valu,seda enam peab laps kasutama ellujäämisstrateegiaid ja areneb seeläbi välja vale-mina. ( endale võõras inimene,kes ei tea ega tunne ennast,oma tundeid,vajadusi).
Sõltuvalt perest ja vanemate vajadustest võib lapsel/ lastel kujuneda peres erinevad rollid ja nendest tulenevad ülesanded. Laps hakkab automaatselt ja vaistlikult täitma peres seda ülesannet,mida temalt sõnatult oodatakse.
- „tubli laps“, „kangelane“. Temalt oodatakse saavutusi, tema ülesandeks on realiseerida vanemate täitumata jäänud unistusi. Tema puhul ei aktsepteerita mitteoskamist vaid tunnustatakse ja toetatakse teda juba valmis kujul. Nõrkust talle ei lubata. Selline laps loodab,et läbi perfektse soorituse saab ta tähelepanu ja armastust kuid kuna sellises peres armastust tegelikkult ei pakuta, siis on läbi soorituse heakskiidu otsimine lõputu pettumuste tee.
- „vanemlikustatud laps“ , kes võtab enda kanda vanemliku rolli, tulles näiteks emale appi alkohoolikust isa asemel partneri rolli, aidates hoolitseda nooremate laste eest, arutades emaga tema täiskasvanuelu muresid ja pakkudes seeläbi emale emotsionaalset tuge. Selline laps õpib vaistlikult tajuma perekonna vajadusi, õpib ennetama teatud ohtlikke olukordi, tajuma vanemate tujusid ja neid omal viisil juhtima. Näiteks võib vanemlikustatud tütar ennetamaks ema pahameelt ja sellest tulenevat raevuhoogu, koristada enne ema tulekut kodu piinlikult puhtaks,et vältida halba. Kuid kui ema vajab kedagi,kelle peale oma ärrituse välja valada, siis leiab ta alati midagi, millest kinni haarata. Vanemlikustatud laps õpib tajuma teiste tundeid ja seega mitte enda omasid. Ta võtab omaks süütunde ja ülemäärase vastutustunde. Iseendale jääb ta võõraks.
- „Patuoinas“, ehk probleemne laps, kelle süüks saab ajad kõik pere probleemid. Sisuliselt vabastab patuoinast laps vanemad nende oma probleemidega tegelemisest, sest lihtsam on keskenduda lapse probleemidele. Nendeks võivad olla voodimärgamine, koolist puudumine,vägivaldsus, uimastite tarvitamine, koolikiusamine… Patuoinaks satub peres laps, kes ei suuda oma halba meeleolu kangelase või vanemlikustaud lapse rolli kanaliseerida. Patuoinast laps imab endasse peres oleva sõnastamata vanematevahelise viha, valu ja pettumuse, mis katab näiteks isa alkoholismi ja vägivaldsust, pereväliseid suhteid,mida ei suudeta käsitleda, mõne pereliikme haigust,millega toime ei tulda jm. Patuoina rollis tõugatakse laps sisuliselt perest välja ja ta on enamasti suunitud otsima kuuluvust väljastpoolt peret teiste samasuguste perest väljatõugatud laste seltskonnast.
- „Nähtamatu laps“, kes on peres n.o. märkamatu, unustatud. Teda pole näha ega kuulda, tema saab endaga hakkama, ei kurda, probleeme temaga kunagi ei ole. Tema ülesanne on mitte tüliks olla. Selle eest saab ta premeeritud. Samas jääb ta ilma kokkuluuluvuse tundest, keegi ei küsi, kuidas tal koolis läks või kas tal on muresid. Kõik eeldavad,et ta saab ise hakkama. Kuna keegi teda peres ei märka, siis jääb ta märkamatuks ka väljaspool peret ja saab oma kasvamise käigus väga vähe teiste peegeldust. Tal pole aimu oma vajadustest ja tunnetest, ta ei oska ennast mugavalt teiste seltsis tunda. Headus ja tublidus on tema elus püsimise võtted. Sageli loob nähtamatu laps endale oma fantaasiamaailma, kus tal on teistsugused vanemad ja elu, mida tegelikkuses pole.
- „Kloun“, kelle ülesanne on perekonnas tuju üleval hoida teiste naerutamise ja naljaviskamisega. Ta veiderdab ja aitab seeläbi pingeid leevendada. Tõsiduse puudumine on klounile iseloomulik. Teda on raske võtta tõsiselt. Klouni rollis laps on pidanud endas hülgama selle, mis on valus. Naer ja nali katab valu ja kurbuse.
